KES MA OLEN?

Ma olen siin, et teha midagi, mis viib mind edasi. Jah, olen tavaline eesti mees, aga tunnen, et olen suuteline tegema rohkemat kui ma siiamaani olen teinud. Teen ja tunnen seda, mida pean õigeks ja ühtlasi edastan oma tundmusi ja teadmisi ka teistele. Olen enda meelest õigel teel.

Minu elu on olnud pidevas otsingus. Olen lähtunud vastavalt oma hobidest ja muidu tegevustest, kuni leidsin eneseõppe – arengu teeni, mis viib mind edasi ja ühtlasi võib aidata teisi. Olen õppinud kuulama ja märkama seda, mida ma varem ei näinud ega märganud ega ka kuulnud. Olen leidnud tee iseendani ja tunnen nüüd, et see ongi minu õige tee. Mul on kindlasti veel pikk tee minna, aga kuna mu tahe on suur ja siht on ees sirge, siis pole mul põhjust karta. Õpingutahe viib mind kindlast edasi. Loomulikult seisab ees ka raskusi, aga kõik raskused on selleks, et neid ületada, kuid seda ainult siis, kui ise tahad. Mina tahan. Ma tahaksin pisut rääkida ka iseenda algusloost. Oma lapsepõlvest ja muust, kuidas ma siia sattusin. Olin tavaline poiss, kes ihkas suuremat maailma ning nüüdseks arvan, et olen selle leidnud. Nüüd on kõik minu enda kätes. Olen leidnud oma tee. Minu siht on aidata edasi neid, kellel on mingil põhjusel pidur peal. Soovin aidata neil minna edasi, sest elu ei pea seisma jääma. Me oleme ju õnnelikud ja kestame edasi vaid õnnelikena.

Minu suurim kogemus, mida võiksin kasutada seoses coachinguga on minu näitlejakogemus. Nimelt on see minu 14 aastat Rahvusooper “ Estonia“ laval. See arendas mind palju ja küllap on ka suureks abiks coachingu arengu teel. Varem ma seda ei hinnanud, aga takkajärgi küll. See oli suurepärane kogemus ja kindlasti on see kogemus mulle abiks edaspidises. Ma arvan, et teatraalsus ja inimestega läbi näitlemise suhtlemine on suureks abiks, sest see alandab pingeid ja laseb inimesel ennast kergemalt tunda ja seega ennast avada. See pole valetamine vaid iseendale JAA ütlemine. Sa tunned ennast vabalt ja räägid sellest, mida omas rollis päriselt tunned. Ma arvan, et läbi teatri sain ma väga palju juurde, mis viis minu mõtted coachingu suunas. Ma nägin seal inimesi, kes vajasid coachi abi, aga ma ei teadnud siis veel ise midagi sellest teemast. Selle pärast olen ma õnnelik, et olen selle tee leidnud. Ma saan ise paremaks ja saan aidata neid, kes ehk otsivad oma paremat teed elus. Valdan päris head kogemust autovaruosade alal. Võiks öelda, et olen mees nagu orkester. Kord autovaruosad, kord Estonia. Mõlemad on head, aga siiski ammendatavad, Heas mõttes. Ma leian, et need kogemused on mind väga palju elus edasi viinud. See on tee, mis on toonud mind coachinguni, sest see on viinud mind kokku väga paljude nii kultuuriliste kui ka tavainimesteni. Ma liigun selles suunas edasi, sest see on nüüdseks minu südame asi.

Nüüdseks olen leidnud uue suuna ja arvan, et see viib mind edasi. See pole koht, millest tüdineda.
Kohe kindlasti, sest kui ma sellesse ei usuks, siis poleks mõtet üldse coachingu teemal edasi liikuda.
Mina usun endasse ja see on tähtis.

Minu loo kokkuvõtteks tahaksin öelda seda, et mida vähem me püüdleme paremuse poole, seda väiksemaks jääb meie võimalus saada edukaks. Mõelda tuleb suurelt, siis on ka tulemus saadaval. Peab unistama ja täide viima ka oma fantaasiaid. Mõtlema peab nii, et siht on silme ees, aga kogu aeg peab miski olema pisut kättesaamatu, et oleks veel kuhu poole liikuda. Igal i,l on oma täpp, aga see tuleb leida. Sinna poole olengi teel ja kindlasti mitte lühikest aega. Õpin ja õpin teades, et see on igavene protsess, aga see on edasiviiv jõud, mis viib paremuse poole. See on potentsiaal, mis kaasab minuga koos neid, kes soovivad liikuda edasi koos mõtetega, mis on täis positiivsust, sest igasuguseid jamasid on meie elus ju küll ja veel. Selleks ma ju siin olen, et rääkida, käsitleda, panna teid mõtlema, et te ise saaksite aru, et elu tuleb elada vaid korra ja niipalju õnnelikult, kui vähegi saab.

Tõmban siis otsad kokku, aga loomulikult mitte päriselt, sest kõik on liikumises ja kogu elu on protsess, mis seisma ei jää. Soovin järgida seda tõde, et kõik, mida teed, teed iseendale. Seega, tuleb alati alustada iseendast ja järgida mõtteid, mis on sinu peas ja mõtetes juba õigeks mõeldud. Pean silmas neid mõtteid, mis mind elus tõeliselt edasi viivad ja ei kalluta mind kord paremale või vasakule nagu tuulelippu tuule käes. Minus on enesekindlust, et järgida seda teed, mille olen valinud. Mul on oma siht ja tahe, et liikuda suunas, mis on minu poolt valitud ja mida pean õigeks.

Ahjaa!!! Üks asi , mis mul meelde tuli on see, et sageli ma nimetan ennast ”Teiseks Eestiks” Miks see nii on? Ma olen olen keskmisel tasemel. Seega ei ole suhelund nii väga kõrgema seltskonnaga. Samas ma ei tunne, et oleksin kuidagi halvem. Tunnen, et minu seisukohad on päris adekvaatsed ja ma suudaksin olla järje peal, et edasi minna. Ma tean ja suudan minna edasi, sest usk endasse on kõige tähtsam. Ma tean, et see kõik, mida olen alustanud viib õiglase lõpuni, ehk siis annan endast parima, et kõik õnnestuks ja nii see lähebki, sest mina usun endasse ja ma loodan, et ka minuga suhtlejad suhtuvad minusse sama moodi.

Minu suur kirg on meri. Elan ju Tallinnas, mere ääres. Kogu aeg on mere kohin kõrvades, ka siis, kui magan. See on meeldiv ja käib minuga kogu aeg kaasas. Olen kogu aeg igatsenud merele ja mingil määral olen selle ka saavutanud. Jah, mingil määral, aga mitte päriselt. Ma sooviksin suuta midagi, mis viib mu unistusteni, ehk siis ma sooviksin seda, mis on mu mõtetes ja mis on reaalselt minu peas. Selleks, et saada merele ei piisa vaid soovist, kuigi see on olnud minu elus tähtis. Üritasin oma lapsi viia merele. See oli päris edukas. Võiks öelda, et õnnestus, aga mingil hetkel nad loobusid, kuigi olid võitjad. Sundida ju ei saa. Sellegi poolest on kõik hästi, sest küllap nad leiavad oma tee. Tuleb läbida vähemalt algkoolitus, et üldse merele saada ja see luba on mul olemas. Oman väikelaeva kapteni juhtimise õigust. Ma olen selle üle väga rõõmus. Purjetamine on olnud minu kirg ja see on viinud mind edasi kaasates minu lapsi ja loomulikult ka mind ennast. Toimetasin mõned aastad ka ise merel. Mul oli oma paat, mida iseseisvalt juhtisin. See õnnestus ja mul on selle üle ainult hea meel. Paraku ei ole mul praegu enam paati, aga ma töötan selles suhtes, et asi paraneks. Selle jaoks ongi tahe ja see mul on endiselt suur. Ma olen õnnelik, et olen leidnud sellise kutsumuse, kuid mul on kahju, et ma pole enam sellega suutnud tegeleda. Just selle pärast sooviksin muuta suunda, et oma elus midagi muuta. Tahaksin saada finantsiliselt nii edukaks, et minu hobiline unistus teoks teha. Purjetamist ja merd ma jätta ei taha, sest see on minu kirg. Sama moodi teater, ooper, kogu kultuur. Ma hindan ja toetan kõike seda, millest rääkisin .

Juba mõned aastad tagasi, kui hakkasin tegelema eneseanalüüsiga leidsin, et elukvaliteeti tuleb muuta ja mõelda globaalsemalt, Samuti tekkis mul huvi inimeste, nende toimetamiste ja toimetuleku vastu.

Me elame küll heal ajal, kuid ikka on kuulda kurtmist, et meil on kiire, meil on hästi palju ahvatlusi, millega päeva täidame, kuid me ei suuda neid ellu viia. Kuidas tekkis huvi mul coachingu vastu?
Eelmise aasta alguses osalesin juhuslikult kursusel, mis pidi selgitama välja isikuomadused ja nende kasutamise võimalused.
Coachiga sai paika pandud eesmärgid, kuhu tahan jõuda ja mis on minu pikem perspektiiv.
Sealt kooruski välja, et tahan teha tööd inimestega, neid toetada ja aidata, aga siis ma veel ei teadnud coachingust midagi.
See tuli WoW- ehfektina ühel järjekordsel sessioonil, et see on see, mis mind huvitab!
Nii ma jõudsin coachingu algkoolitusele ja nüüd olen ma siin, aga tuleb tõdeda, ET MITTE ÜKSKI ASI EI TULE KERGELT KÄTTE!